Saamata pension tõi pisarad silma pojalegi

Kui see juhtus, mõtlesin, et kirjutan teile. Aga kui kuulsin esimest teie antud intervjuud sel teemal, kus te lihtsalt end süüst puhtaks pesite, siis ei tahtnud seda enam teha.
Mina olen sügava puudega poja Lembo ema Luule Kütismaa (53). Elame Amblas. Et 31. oktoobril pidi lõppema mu poja puude määramise ekspertiisiotsus, hakkasin oktoobri alguses ajama pabereid.
2. oktoobril saatsin vajalikud dokumendid Paide pensioniametisse. Perearstiga oli tegevus kooskõlastatud. 6. oktoobril helistati mulle Paidest ja küsiti perearsti nime, mina küsisin vastu, kas minu dokumendid on nendeni jõudnud. Sealt öeldi, et kõik on korrektne ja valmis ning tuleb oodata, millal perearst saadab paberid ja siis lähevad dokumendid Tallinna.
Silme eest läks mustaks
Peagi tuli Tallinnast kiri, et perearsti dokumendid on olemas, aga meie esitatud paberid on kõik puudu. Helistasin kohe Paidesse, et uurida, milles asi.
Sealt öeldi, et neil on dokumendid saatmata, aga nad teevad seda kohe. Märkisid veel kord, et meie poolt on kõik tehtud ja on vaja vaid oodata, millal tuleb toetamisotsus. Ootasingi, aga seda ei tulnud.
Siis saabus 5. november, mil on mu poja pensionipäev. Postiljon peaks raha koju tooma, aga vaatasin, et teda ei tule. Võtsin ratta ja sõitsin sidesse, et küsida, milles asi.
Sealt vastati, et pole raha. See oli hullem tunne kui...(otsib sõnu – toim) narkoos. Korraga läks silmade eest mustaks. Küsisin, kuidas pole ja kuidas ma ilma rahata elan. Sealt vastati, et eks see raske ole.
Läksin kohe kohaliku sotsiaalnõuniku Katre Mägi juurde ja kurtsin talle muret. Ta võttis ühendust Paidega. Sealt öeldi, et arvutid on olnud kuu aega rikkis ja seepärast dokumendid saatmata. Mägi võttis seejärel ühendust ka Tallinnaga.
Olin täiesti endast väljas. Hinnad ju tõusevad ja mul pole sentigi! Pension ja sotsiaaltoetus on meile pojaga ainsad sissetulekud. Saame kokku veidi üle 4000 krooni. Olen poja ametlik hooldaja.
Selgus, et midagi ei saanud teha, tuli oodata. Käisin läbi ka Vesiroosi poest ja rääkisin omanik Tiina Nelkele juhtunust. Ta ütles, et ega me siis poisiga saa ilma söömata olla, ja andis meile kaupa järelmaksuga. Tänu sellele järgmised kuud saime süüa.
(Kaupluse omanik Tiina Nelke: «Ta oli ikka nii kapitaalselt hädas, et jube oli vaadata. Muidugi ma ise kannatasin selle arvel, aga ma ei suuda vaadata, et üks inimene sureb nälga. Mul pole sellist südant. Kui kuulen, et keegi räägib, kuidas Maripuu on õige ja kõik on õigesti tehtud, siis teate, ma lähen nii vihaseks. Millal see lollus siin riigis ükskord lõppeb?»)
Kui läksin koju, ütlesin Lembole, et raha pole. Ta küll rääkida ei oska, aga saame üksteisest aru. Ka temal läksid silmad märjaks ja ta jooksis oma tuppa. Läksin teda rahustama ja ütlesin, et küll me hakkame saame.
Helistasin seejärel Paide pensioniametisse nõu küsimiseks, mida nüüd tegema peaksin. Seal oldi nii ülbed ja öeldi, mis see nende asi on, vaadaku me ise, kuidas hakkame saame.
Detsembris saime lõpuks kahe kuu pensioni, kokku 6100 krooni. Üle 4000 krooni läks sellest poevõlaks.
Rahaga koju jõudes sain vist närvivapustuse. Hakkasid külmavärinad, kaks päeva olin täiesti jõuetu ja lebasin voodis. Tagantjärele mõtlen, et ju see oli pingelangusest.
Mul polnud vahepeal raha, et puidki tellida. Üks inimene oli suvel pilpaid andnud ja siis sain sooja tuppa, aga oli ka juhuseid, mil tuba oli külm. Hea küll, las tuba olla jahe, paned rohkem riideid selga, aga kui kõht on tühi…
Nüüd pension laekub, kuid jookseb neljas kuu, mil me pole sotsiaaltoetust saanud. Selle suurus on 840 krooni kuus.
Väga raske on olnud, sest kolme tuhandega ei tule ikkagi ots otsaga kokku.
Arvan, et te ei sobi sotsiaalministriks. Mida see aitab, kui vabastate kantsleri? See ei muuda puudega inimestele midagi, sest see ei pane raha liikuma ja toetused ei jõua meieni.
Vabandust palumine ei aita ka. See ei too meile raha ega anna moraalset tuge.
Enne seda juhtumit arvasin teist hoopis teistmoodi, paremini. Aga nüüd, pärast intervjuude kuulamist, võin öelda, et te pole see, kellena paistsite. Te võiksite tagasi astuda. Ema selja taha pugemine, et ema ütles nii või naa…Olete ju täiskasvanud inimene, mõelge oma peaga, ega ema peaga mõtlemine ei lahenda probleemi.
Enne kui hakkasite kantslereid lahti kangutama, oleks pidanud küsima, mida teie tegite valesti. Näiteks IT-töötaja. Miks tema lahti sai? Ega see ju tema süü ole.
Mind paneb imestama, et ilusa näolapi taga on selline ükskõiksus. Teie vabandustest paistab välja, et te pole seda teinud südamest.
Kümneid aastaid pole kordagi toetusega muret olnud
Mu poeg on saanud toetust 32 aastat. Kordagi pole veel juhtunud, et ekspertiisiotsusega oleks olnud probleeme, raha on tulnud alati õigel ajal, kõik on sujunud.
Ega ma tea, kuidas veebruaris pensioni kätte saab. Käisin vallas ja tegin avalduse, et pension toodaks koju, kuid veel ei tea, kas avaldus rahuldati.
Elu pole mul lihtne olnud, kuid poja pärast on tulnud pingutada. Mul on veel lisaks kolm poega ja tütar ja kuus lapselast.
Pensioni saav poeg sündis tegelikult täiesti tervena, kuid jäi kahekuuselt haigeks. Puue on valeravi tulemus. Arst sai selle eest vaid noomituse. Nüüd, kui ta mind tänaval näeb, kaob kiirelt mu vaateväljast.
Mulle öeldi ikka, et andku ma laps ära, temast asja ei saa. Ma aga vastasin, et mul on ükskõik, mina oma last ära ei anna.
Poeg hakkas käima alles nelja-aastaselt. Kogu aasta treenisin teda. Igasuguse ilmaga läksime õue kõndima, iga kord võtsime ette pikema käigu.
Poiss hoidis kätega kärust kinni, mina tema kätest ja nii me jalutasime. Sain poja kõndima. Kui läksime kohaliku arsti juurde ja poiss astus ise uksest sisse, olid kõik nii üllatunud, et ta suutis käima hakata.
Praegu poeg aitab mind sellega, millest ta jõud üle käib. Ta on väga abivalmis.
Enne kui ma päriselt lapsega koju jäin, töötasin lüpsja ja veidi ka postiljonina. Aga poisile olen oma elu elanud.
Lõpetuseks ütlen veel, et olen pettunud küll ainult teis, kuid kindlasti mitte kogu riigis. Sotsiaalministeerium peaks ikka rohkem puudega inimestest hoolima. Mul on kuri kahtlus, et probleeme tuleb juurdegi.

Loo pani kirja Merili Nikkolo

KOMMENTAAR

Katre Mägi
Ambla vallavalitsuse sotsiaalnõunik
Sotsiaalkindlustusamet korraldas septembris infopäeva, kus teatati, et puuet hakatakse teistmoodi määrama ja arvutama. Aga seda ei maininud meile keegi, et sellega seoses on nii suured muudatused, et inimestel võivad jääda pensionid kätte saamata.
Kui minule tuli mitu inimest rahata jäämist kurtma, hakkasin sotsiaalkindlustusameti kaudu asja uurima. Mulle öeldi sealt, et küll jõuab ja olge rahulikud.
Üks ametnik ütles, et püüdku omavalitsus inimesi aidata, aga meie eelarved on ju samamoodi väga pingeliseks läinud. Arvata, et meie peaks hakkama tegelema riigi tegemata asjadega, on ikka äärmiselt häbematu suhtumine.
Meie vallas jäid hätta kümned inimesed. Kui mõnel jäid arved maksmata, siis nende pealt koguneb ka viivist.
Nii ei saa inimestega käituda. See, et ministril on ääretult kahju, ei tähenda küll mitte midagi. Inimene on pidanud olema raskes olukorras ja sellest välja tulema. Lihtlabane vabandust palumine ei lohuta teda.

Hilinenud pension
Esmaspäeval kinnitas sotsiaalminister Maret Maripuu riigikogu ees, et 155 inimest jäi kuni 45 päevaks töövõimetuspensionita.
Ülemineku tõttu uuele puude määramise korrale hilines 1885 inimesele töövõimetuspensionide väljamaksmine. Viivitused olid rohkem kui pooltel juhtudel kuni viis ja 155 juhul kuni 45 päeva.
Samas on probleeme puudega inimeste sotsiaaltoetuste korrektsel väljamaksmisel ning need toetused jäävad vahemikku 260 kuni 840 krooni.
Praegu on Maripuu kinnitust mööda miinimumsummas toetused välja maksnud raske ja sügava puudega inimestele miinimummääras.
Allikas: Postimees